Kolmas nädal peale koolitust oli Niitväljal intensiivne. Esmaspäeval treening ja mäng, kolmapäeval treening ja mäng ning neljapäeval mäng. Õppisin sellega ära ühe triki – soojendus on päriselt ka tähtis! Sest mängud, mis tulid peale treeningut, olid kordades paremad kui see õnnetu neljapäevane üritus, kus pallid üldse õhku ei tõusnud. Mõlemal päeval tuli 5-raja ehk par20 tulemuseks 52 lööki ning palle mina ei kaotanud. Neljapäeval me loobusime löökide lugemisest, lihtsalt polnud see päev.
Märkasin, et järjest rohkem saabus sõltuvust, entusiasm ja aina soov veel ja veel ja veel väljakul olla. See on ikka suurepärane kui ootamatult pallid õhku hakkavad tõusma ja isegi kuni 100 meetrid korraga edasi liiguvad. Selline intensiivsus annab omajagu tunda käelabade ja randmete valuna, näiteks õhtuti hambapasta tuubi kasutades, kuid tühja sellest! Rõõm on kordades suurem. Kui pallid väljakul raud 9-ga juba ilusti lendama hakkasid, siis tegin vahetuse raud 8 vastu. Nüüd mängin driver’i, raud 8, putteri ning vahel harva ka pitchi kepiga. Ka treeningud andsid juba rohkem konkreetseid nippe, millele tähelepanu pöörata. Näiteks:
- hoovõtul jälgi, et kinda “krõps” oleks paralleelselt seinaga
- peegliga harjutades peaks hoovõtu vaheasendis käelaba katma kepi kui peeglisse vaatad (nii ei lähe suund paigast)
- minu suurim väljakutse on jäigad ja krampis randmed, mis hoogu pidurdavad (sellest ka see valu, eksju)
- tean nüüd mis vahe on poollöögil ja täislöögil (jalgade harkseisu laius ning hoovõtu kõrgus)
- alustada tuleb vasak käsi sirge, lõpetades parem käsi sirge
- Driveriga lööki tehes mõtle, et paremas kõrvas on vesi ja löögi lõppedes peaks asend olema selline, et vesi voolab välja
“Golf is so popular simply because it is the best game in the world at which to be bad.”
AA Milne
"One shot at a time, and then move on" 