Külmetasin jaanipäeval selga ning kaua oodatud golfikursuseid tuli alustada selliselt, et kummardada ei saanud. Mis siis ikka. See ei takistanud mul vaimustumast selle üle, et avastasin enda jaoks täiesti uue maailma. Tunnistan ausalt üles, et mini-golf mulle ei meeldi. Ja päris golfi pidasin pensionäride mänguks. Seda, kui sõltuvust tekitav ja rõõmu pakkuv see tegelikult on, ei osanud ma uneski näha. Algkursus oli reedel kolm tundi, laupäeval kolm tundi ja pühapäeval neli ning pool tundi. Esialgu tundus seda palju, kuid see aeg lihtsalt lendas ja vaimustus kasvas.
Pühapäeval lubati lõpuks meid ka par20 rajale ning mängisime neljakesi parimat palli. See tähendas, et kõik lõid palli ning valisime parima välja ning selle koha pealt lõime jälle kõik palli. Kokku läbisime par20 viie auguga raja 34 löögiga. Oh, esialgu tulndub individuaalselt selline tulemus kauge tulevik. Aga naerda sai. Kõht kõveras. Ja meetrist nastikut nägime ka mänguväljakul.
PS. see treenerite mäng ja 300 meetrised löögid tundusid sõnuseletamatu müstika.
"One shot at a time, and then move on" 