Kui ma juuni lõpus Green Card’i kursustele läksin, siis teatasin, et mu suvi on juba täis planeeritud ja ega mul golfi jaoks aega ei ole. Ha-ha. Hämmastav kui leidlikud on inimesed kui tahtmine on suur. Ühel või teisel moel olen pea iga nädal 3-4 korda leidnud selle aja, et Niitväljal käia. Olen sealt teinud nii online kõnesid kui ka suvepäevade planeerimist ja sel nädalal isegi oma esimese müügikohtumise. Toimib. Sest… mulle meeldib seal. Ükspäev nägime kitsi hüppamas raja ääres, teine päev tähistasime oma esimest iseseisvat 9-st ringi veiniga ning veetsime kokku 10 tundi kauni päikese käes pallide lendu, veini ja maitsvat toitu nautides. Elu on ilus, eksole? Tänaseks olen ära näinud ka selle, kuidas käru võib vette veereda (kes on öelnud, et golfis ujuda ei saa?) ning kuidas mõnel päeval lihtsalt kõik pallid liiva lendavad.
Kuidas mäng edeneb? Par20 viie auguga rada mängin enamasti 42-48 löögiga. Park väljaku 9-auguga rada (par36) aga 82-85 löögiga. Progressi nagu on, kuid stabiilsust veel mitte. Igal rajal tuleb jätkuvalt lollusi ette. Aga see ei vähenda entusiasmi, pigem tõstab lootust, sest ühel päeval ju ma ei tee enam nii rumalaid lööke, eksole 😉
Mõned nipid, mis vahepeal taas targematelt ja kogenumatelt juurde olen õppinud:
- Proovilööke tuleb päriselt ka teha, need aitavad
- Puttamisel saada palli rahulikult
- Lähilöökide puhul jalad rohkem kokku ja hoovõtt palju väiksemaks
- Kepi käeshoidmisel jälgida õiget toetuspunkti ja randmete paremale-vasakule vaba liikumist
- Rauaga lööki tehes on kepi vars pigem veidi vasakule algasendis
- Silmad on koguaeg suunatud pallile kuni pall on õhus
- Sirutus löögi lõpus!
- Palli tuleb tabada alt, nagu lutsu viskaks, mitte lüüa otse peale
"One shot at a time, and then move on" 