Peale Otepääl käimist jäin haigeks. Tuli tühistada mitu golfimängu ja tekkis tunne, et äkki hakkabki see hooaeg lõpusirgele jõudma. Vaatamata nohule, otsustasin laupäeval siiski mängida. Peale seitset päeva kodus tundus tore värsket õhku hingata. Nii kui jõudsin Niitvälja range‘ile ning tundsin päikese paitust ja nägin pallide lendu, tuli vaimustus tagasi. Tahan veel ja veel.
Kui enne oli kahtlus, et äkki peaks 9 rajaga piirduma, siis rajale minnes oli selge, et tuleb 18. Isegi kui see tähendab, et lõpp jääb taas päikeseloojangu aega ning läheb jahedaks. Vahva on olla algaja, mil iga rajale minek toob uusi rekordeid. 18 rada läbisin 146 löögiga, sellest esimesed 9 rada aga 70 löögiga. Mõlemad mu parimad. Ja esimest korda sai ületatud 30 punkti piir! See teeb poole mängu kohta 15 punkti. Veel kuu aega tagasi olin õnnelik, kui jõudsin 10ni! Kolm bogey (PAR pluss üks lööki) on mu rekord ja näitab, et stabiilsus paraneb. Tegin ilusaid avalööke, lennutasin palle üle vee ja pääsesin green‘il ühe-kahe löögiga.
Ja siis muidugi olid ka ebaõnnestumised. Sain seitsmendal rajal esimese kolme löögiga palli ideaalsesse kohta, et lüüa üle vee. Siiski ei pidanud närv vastu ja tulid tüüpilised kolm vettelööki. 😦 Ning samuti läksid löögid kehvasti just mõnel mu lemmikrajal. Ehk et jään ootama uusi rekordeid!
"One shot at a time, and then move on" 